Laupäev, 27. november, kell on pool 2. Telefonis hakkab karjuma In Flames - aeg on teele asuda. Punakas Passat, Steveni, Kristo ja hulgalise bändikolaga, jõudis just maja ette. Reis Tallinna võib alata. Noh.. otse Tallinna veel mitte, väike kõrvalhüpe tuleb teha Otepää kuplite vahele, et sealt peale korjata Siim. Ilm on maaliline – täpselt nagu postkaardil, mille võiks saata kuhugi Kanaaridele, kus sellist vaatepilti ei kohta.
Pärast rütmikitarristi liitumist otsustasime Otepääl friikartulitega keha kinnitada. Kõhud täis, võtsime suuna Tallinna peale. Algul olid kõik entusiastlikud: proovisime Siimuga isegi kvantfüüsikat õppida. Saime selgeks, et tüüp nimega Pauli on teinud keeluprintsiibi. Kaugemale me ei jõudnudki, otsutasime pigem kinnistada seda rohket tuupimist. Pärast Tartut hakkas tee kontserdile venima nagu kaameli ila. Jõudsime tagaistmel kahekesi Siimuga lällata, laulda(Furtive MOOOOOONOOOOOLOOOOOGUE oma eepilise breakdowniga oli ikka meelel ja keelel), arutada maailmaasju, vaadata teed, mõtelda ning selle aja peale oli möödunud tervelt 10 km. Väga lohutav oli sildilt lugeda, et 150 kilti on veel. Oma aega sisustasime ka ohtrate metsapeatustega (terve tee peale saime neid tervelt 5). Viimase 40 kilomeetriga leidsime lõpuks huvitava tegevuse: hakkasime meie taga sõitva auto marki määrama esitulede järgi. Ülesanne tundub kerge, kuid meie nägime ainult kahte valgusvihku, mis ei andnud just täpset autokirjeldust. Enamuse autodest pakkusime ikka kõvasti mööda, vahetevahel saime õige riigiga pihta ning kui hästi läks saime kerekuju ära arvatud. 5 km enne Tallinnat tuli pööre: meie taga sõitis kurjade tuledega auto, algul pakkusime Fordi, kuid siis muutis Siim drastiliselt arvamust ning otsustas panna lukku vastusevarianti nimega Peugeot. Minule täielikuks üllatuseks oligi see Peugeot 407, mis näitab, et Alko on suurem autopede kui mina.
Tapperisse jõudsime kohale täitsa ühes tükis, lund oli vaid meeletus koguses. Heliproov oli väga huvitav, eriti meeldis mulle basstrummi põrge. Kõige tipuks suutis trummipulk Emotional Revenge’i ajal teha efektse õhulennu enne lava teise otsa maandumist, tõestades, et Murphy seadus autotöökojas(tööriist kukub ning veereb alati töökoja kõige kaugemasse nurka) kehtib ka trummari kohta laval.
Lavale astusime teisena. Minu rõõmuks oli valgus sätitud nii, et saalis toimuvat väga ei näinud. Mängides kujutasin ette ikka suuri masse pittimas ja moshimas. Karm reaalsus tuli ilmsiks siis, kui oli publiku aeg aplausiks: eristasin tervelt 5 erinevat plaksutajat. Laivi endaga jäin suhteliselt rahule: heli oli laval hea, oleksin saanud tiba puhtamalt mängida, kuid suuri kalu sisse ei lasknud. Kurb oli see, et Siimu kidra suutis taaskord otsad anda. Ma ei tea, mida selle asjandusega enam teha, tuleb vast mustlase juurde minna, et see kuradi needus maha võtta. Teist korda järjest laivis mingi jeblamine pilliga pole just tore.
Pärast poolfinaali jõudmist läksime Tatari tänavasse tähistama. Oli täitsa tore käia kella kolme ajal öösel Rockstarsis ja niisama bändiga pingevabalt aega veeta.
Kella üheksane äratus hommikul ei ole vahva, kui uneaega tuleb kokku 4 tundi. Suutsime suurema kärata (Siimu laulmist ei peaks vast käraks pidama, noodid olid ju täitsa pihtas põhjas) korterist lahkuda ning kodupoole asuda. Tallinn oli suure lumevaiba all: tundus, et kohe kuulutatakse linnas välja eriolukord. Pealinnast väljasõites nägid kõik peale minu, kuidas loodus ühe Mondeo teelt minema pühkis. Suutsin selle hetke lihtsalt maha magada. Teel rohkem viperusi ei juhtunud, marsruut Tallinn-Nõo-Otepää-Elva-Aakre sai läbitud kella kaheks. Umbes 24h pärast teeleasumist jõudsin koju tagasi.
Selline oligi reis teisele poole Eestit ja tagasi, ootame juba järgmist korda, mis peaks kunagi veebruaris tulema. Poolfinaalides kütame kõvasti.
Kohtume järgmisel laivil!
Joel.
