5 poissi Lõuna-Eestist tulid, nägid ja võitsid..

The Black Dahlia Murder - Climatic Degradation. Avan silmad ja panen äratuse kinni. Kell on 10, alanud on üks teguderohke päev. Pärast kiiret hommikukohvi ja asjade pakkimist leian end juba Aakre poole bussiga vuramast. Bändikasse jõudnuna leidsin eest juba Steveni, Siimu ja Mihkli, kelle tegevust seal võis isegi pakkimiseks lugeda. Tõsiasjaks sai ka see, et kui vähemalt 4 bändiliiget on ühes ruumis, hakkab tasahilju kostuma bassimehe nalju. Tuleb tõdeda, et seegi kord polnud erand. No katsu sa kuss olla, kui bändis on sellise karismaga pillimees.

Päeva esimene (ja isegi ainus) tagasilöök tabas meid kultuurimajaesisel platsil, kui Steveni uue Kia Sephia pagasiluuk kinni keeldus minemast, sest mingil täiesti tundmatul põhjusel oli asju sinna kuidagi palju kuhjunud. Alkol ja Kahal oli kiiresti vastus võtta ning täiesti tühja koha pealt hakkasid nad kahekesi Steveni Randalli ruumi äravõtmises süüdistama. Minu arvates oli see täiesti alusetu, sest see, et Tapperi lava peal juba üks TÄIESTI identne võimendi on, ei tähenda, et me enda oma kaasa ei peaks vedama. Eriti veel siis, kui ruumiga väga puudus on. Saime teada ka, miks Mihkli bassikotiga tuleb õrnalt ringi käia. Kui te arvate, et põhjus oli tema uue bassi olemasolus, siis te eksite. Te eksite kohe rängalt. Kuulikese bassist hoiab hoopis oma kiirnuudleid bassikotis ning kõik ju teavad, et nuudleid on kõige parem ise katki teha enne sööki. Transpordiga katki läinud nuudlid ei maitse poolt ka nii hästi, kui ise katki tehtud meistriteosed. Lõpuks sai meie armastatud soolokitarrist pagasiluugi ka (pooleldi jõuga) kinni surutud ning valmis me olimegi. Hunnik kilomeetreid ootas ees.

Pidime väikese vahepeatuse Elvas tegema, sest kuidas me oleks ilma lauljata hakkama saanud. Kristo sai tunda ka kõige viimasena kohalejõudmise rõõmu, sest ta sai seetõttu istuda terve tee Tallinnasse taga ja keskel. Kia iseärasus on see, et kui istuda tagaistmetel akende all, on kõik su tagumendiga korras. Kui aga istuda keskel.. no siis on ka korras, täitsa oma 50 kilomeetrit, pärast seda läheb olukord põrgulikuks (mida ma sain tagasiteel täitsa tunda, nii et ma tean, millest räägin). 2 kiiret peatust tegime ka Tartus, kus einestasime ja hankisime uue kidrakeele.

Sõit mööda Tallinn-Tartu maanteed võib päris igav olla, kuid kui autos terve kuulikese bänd, siis probleemi ei ole. Kilomeetrid möödusid lausa linnutiivul. Samuti, kui olla sõitnud juba tunnikese, hakkavad pillimeeste pähe tulema huvitavad mõtted . Nii juhtus ka Siimuga, kes pakkus välja ideekonkursi, mille eesmärk on välja uurida, mida iga bändiliige lubab teha, kui me juhtume võitma. Steven lubas driftida läbi Riia ringi, Siim lubas 2 tiiru ümber Pedeli joosta ainult trullid jalas, Mihkel ütles, et ta lööb ühe oma vanadest rontidest (aka ühe oma vanadest pillidest) järgmisel kontserdil juppideks, Kristo oli väga lahkes meeleolus ning lubas järgmisesse proovi tuua kõigile suure lõunasöögi ning mina andsin mõista, et mängin terve järgmise esinemise nii, et mul on kiiver peas. Siim kauples juurde veel ühe seiga, millega olin ka nõus. Kiivrivisiir pole mängimise ajal avatud. Me ei räägi praegu munakoorest, vaid ikka tõsisest mootorratturi kiivrist. Ma pean tunnistama, et tegelikult olen ma alati tahtud kiiver peas mängida, kuid ma pole kindel, kas sellise lubaduse andmine võis olla hea mõte.

Tee peal möödus meist veel üks sinine Seat. Panime tähele, et see auto on, täpselt nagu meie omagi, silmini bändikola täis. Teritasime mõistust nii kuis saime, kuid ei suutnud ikkagi ära arvata, mis bändiga võib tegu olla. Mis sel hetkel teha? Siimul oli vastus olemas. Kirjutasime paberilipikule küsimuse "Mis bändist te olete?", panime selle lehe vastu autoklaasi ning lasime Stevenil sõita Seati kõrvale. Sinises autos nähti lipikut ning isegi vastati, kuid kahjuks ei saanud me aru. Nii, et kui teil on sinine Seat ning te olite 23. aprillil Tallinn-Tartu maanteel, siis võite ikka meile teada anda, mis bändiga võis tegu olla. Nüüd ma küsin juba sportlikust huvist lähtudes, sest pärast ponnistusi oleks ikka hea ju tulemus kirja saada. Enne Tallinnat otsustas taaskord Alko, et teeme kahekesi uue võistluse auto tulede järgi ära tundmisel. Haistes talve eest revanšivõimalust, olin kohe nõus. Nüüd tekkis aga probleem, sest väljas oli valge. Pole vaja tulesid näha, et autot ära tunda, isegi autotootja embleemid on muretult äratuntavad. Otsustasime lõpuks otsustada auto üle kui viimane asub meie silmapiiril. Esimese auto tekkimisel kaugusesse pakkusin kohe julgelt Mercedes't, Siim venitas ning lõpuks pakkus Lexus't (natuke Steveni mõjutusel). Aeg läks ja läks, kuni meist möödus üks hall Mersu, mis tähendas minu võitu, minu esimest võitu. Nüüd me siis teame Alkoga autosid sama hästi.

Tapperi leidsime muretult üles, see tee tundub kuidagi pähekulunud olevat. Klubis saime teada, et korraldajatel on ajapuudus ning olime seetõttu nõus soundchekist loobuma. Käisime poodlemas, ostsime heliproovi tegemise asemel hoopis õhtuks süüa. Tagasijõudnuna toimus järjekorra loosimine, meil lõpuks vedas ning laval olime neljanda artistina (5 oli konkureerivaid bände kokku). Esimesena esines NMR, teisena Paean, kolmandada Pollox, neljandana siis meie ning viiendana Scansi.

Pärast teiste esinemiste vaatamist oli hea ka ise lavale ronida. Asjade ülessättimiseks kulus traditsiooniliselt vähe aega ning varsti olimegi valmis oma kava läbimängimiseks. Monitor minust paremal tegi mõrvarlikult kõva häält, mis ehmatas mind algul päris ära. Esinemise ajal oli kõik aga korras ning Aakre stiilis metal võis vabalt kostuda. Laivi kohta võiks öelda, et lõpuks suutsid kõik liikmed ühe esinemise teha praktiliselt vigadeta. Viimasel ajal toimunud lavaseiklustega võrreldes olime 40 minutiks kui ümbersündinud. Pärast esinemist sai rahulolu kõigi nägudest välja lugeda. Nüüd tuli veel ära vaadata viimase võistlejabändi ning Cantilena esinemine, et teada saada võistluse tulemused. Aeg kipub venima, kui pikisilmi resultaate oodata. Lõpuks need saabusid.

Parima coveri auhinna Koit Toome Tujurikkuja versioonist viis koju NMR, publiku lemmik oli Pollox ning siis tekkis pühalik vaikus, kui välja hakati nimetama konkursi võitjat. Tapper esitleb NBK, ehk noortebändide konkursi võitjaks olime meie! Mulle ei jõudnud esimese ropsuga kõik kohalegi, kui nägin ülejäänud bändi lava poole astumas, mõistsin, mis oli juhtunud. 5 poissi Lõuna-Eestist olid näidanud, kuidas asi käib. Võitsime konkursi, 150 € eest kraami Stanford Music'ust ning saame 4 lugu salvestada. Mida veel elult tahta. Laval seistes kuulsin aga järsult, kuidas Siim hakkas vaikselt vanduma. Kohe ma ei mõistnudki, mis tal viga on, kuid ta vandus siiski põhjusega: kõik autos tehtud lubadused tuleb nüüd ju täide viia. Edu meile nendega.

Pärast kontserti suundusime tuttavasse korterisse Tatari tänaval. Terve bändi nimel tänan lahkeid omanikke, kes lubasid meil taaskord ööbida selles toredas kohas. Pidu panime umbes kella kaheni, siis hakkasime kõik vaikselt ära vajuma (kõik peale Mihkli, tema oli meist kõige kangem ja hommikul ka kõige unisem, kurjad keeled räägivad, et bassimees oli lausa kella kuueni üleval olnud). Hommik ise oli tore, saime Kristoga kõik ilma suurema vaevata üles aetud. Kõige keerulisem oli lugu bassistiga, kuid lõpuks murdus temagi. Üsna imeline on Tallinnas olla ka ilma lumetormita, me polegi väga harjunud, et saame kohe autosse istuda ja kodu poole sõitma asuda, ilma autot sügavast lumest väljakaevamata.

Tagasiteel otsustasime Adaveres teha väikese peatuse ning end pildistada, eks pisikesed egod meie sees vajasid ka väljalaskmist. Koju jõudnuna olime kõik väsinud (eriti vajas puhkust kindlasti Steven, kes sõitis maha 650 kilomeetrit, tuhat tänu talle ka ülejäänud bändi poolt, et ta viitsis oma Kia't ikka lõpuni piinata), kuid rõõmsad saavutatu üle. Järgmisel päeval ootas meid kõiki ka kirjand, kuid eks nende kirjutamine ole juba uus lugu.

Tahaksin tänada ka meie fänne, kes otsustasid pika maa maha sõita et meid kuulata. Bussiga me seekord kahjuks minna ei saanud, kirjand nõudis oma ning suur osa kuulajaskonnast valmistus pigem selleks. Usun, et tulevikus meie taeva kohal enam nii tumedaid pilvi pole ning varsti möödame taaskord teid bussiga, mis on silmini oma rahvast täis.



Seniks aga Tsaupakaa (H)! Joel has left the building.

Kui teil väga igav on, siis võib alati minna http://www.myspace.com/remainingbullet/ ning tsekkida meie tegemisi muusika saatel.